Esimesed kaks kuud Ungaris

Erasmusega Ungaris, mõtted

Selle nädalaga saab täis kaks kuud Ungaris, täpsemalt Miskolcis olemisest. Jällegi uus kool, uued inimesed ja uus seiklus. Paratamatul tekkis kohe tahtmine kõike Rootsiga võrrelda, kuid see on võimatu, need kaks riiki on liiga erinevad.

Sel korral alustasin semestri väikese puhkusega Ungari pealinnas Budapestis. Butapesti kohta on mul vaid üks sõna – imeline! Ja kõik oligi imeline, kuni selle hetkeni kui saabusin Miskolci – Ungaris suuruselt kolmandasse linna. Esmapilgul tundus Miskolc nagu Lasnamäe tumedaim osa – ühesõnaga mind valdas šokk. Õnneks oli ema minuga ja alguseks oli see väga hea, sest lähedase tugi oli kohe olemas. Nüüdseks olen Miskolciga ära harjunud. Midagi suurepärast mul selle linna kohta öelda ei ole, aga halb see ka pole.

Ülikool asub kesklinnas 30 minutilise bussisõidu kaugusel. Elus esimest korda elan ülikooli kämpuses ja ühikas. Kool on mul ainult esmaspäevast kolmapäevani ja ainult teisipäeval on reaalne koolipäev (8-16), teistel päevadel ainult üks tund. Õppejõudude inglise keel on hea, võrreldes sellega, et enamik Ungari rahvast inglise keelt siiski ei räägi. Õppeained on ka huvitavad, tunnen, et saan isegi uusi teadmisi. Ühikas jagan tuba kahe teise neiuga, üks on Hispaaniast ja teine on Gruusiast, mõlemad on väga toredad ja olen väga õnnelik, et just nendega kokku sattusin. Koridori peal on 26 tuba, milles kõigis 2-3 inimest ja kõigi meie peale on ÜKS köök, 4 wc ja 6 dušši (õnneks on meeste ja naiste vannitoa pooled eraldatud (nii paljugi privaatsust siis)). Meie koridoris elavad ainult erasmusetudengid ja ma arvan/tunnen, et see on väga hea – me oleme justkui üks perekond.

Esmaspäevast kolmapäevani on erinevad sporditunnid, need on tasuta. Samuti on võimalus vabadel aegadel kasutada ühte treeningsaali. Kämpuses on ka kaks jõusaali, üks on odav ja vana, teine on kallis ja ka mitte nii uus – ma otsustasin jõusaalikaart mitte osta, sest saan oma trennid ka saalis ära teha. Lisaks sellele on siin ka välijõusaal, ujula ja lähedal tundusid olevat jooksurajad.

Hakkasin ükspäev mõtlema, et mis ma Rootsis tegin koguaeg, sest ma ei olnud peaaegu üldse kodus ja mõistsin, et olin enamiku ajast raamatukogus. Läksin ka siin ükspäev raamatukokku ja mõistsin, et see ei olnud kõige targem mõte, sest esiteks sealne wifi ei töötanud ja raamatukogu ülesehitus oli väga ebamugav ja õppimist mitte soodustav. Seega nüüdsest ma enam sinna ei kipu. Õnneks on toas olemas laud, mille taga on üpris mugav õppida. Võrreldes Rootsi või Eestiga mul õnneks väga palju kodutöid ei ole, seega pole probleemi.

IMG_1701-2

Merili

Kas Rootsis saab Erasmuse rahadega hakkama?

Erasmusega Rootsis, mõtted

Nüüdseks olen Roostsis olnud  üle kahe kuu. Olen igati rahul sellega, et ostustasin siia tulla. Kui varem mind Põhjamaad väga ei köitnud, siis nüüd ei jõua ära oodata, millal saaks ka teisi Põhjamaid peale Rootsi avastada. Rääkides aga rahast, siis Rootsi on kallis, kui isegi mitte väga kallis ning see tekitas minus küsimuse: Kas Rootsis on võimalik ära elada vaid Erasmuse rahadega.

Alustame siis. Erasmuse stipendium kõrgete elamiskuludega sihtriigis on 520 eurot kuu kohta. Sellest saab alguses kätte 80%, mis teeb umbes 1900 eurot nelja ja poole kuu peale. Kui sul veab ja sa saad odava elamise, siis kulub üüri peale ~250 eurot kuus ehk kokku kulub üüri peale ~1300 eurot.

Kogusummast on sul nüüd alles 600 eurot. Elus püsimiseks on vaja ka süüa, kui tahad normaalselt toituda ja oled hea planeerija kulub söögi peale ~20 eurot nädalas, aga seda ainult siis, kui väljas söömas ei käi. Seega nelja ja poole kuu jookusl kulutad ~360 eurot poest söögi ostmisele. Oletame, et oled natukene sotsiaalne ja tahad kuus korra sõpradega väljas söömas käia, selle peale kulub ~50 eurot (ühe korra jaoks arvestasin ~10 eurot).

Nüüdseks on sul alles 190 eurot. Õnneks on Eesti riik ka tore ja toetab sind ~300 euroga.

Järgmiseks oletame, et tahad ka peol käia, alustame ühe peoga kuus. Võimalus on käia Publikus, mis on õpilastele kuni kella 01.00ni tasuta, jess! Samas, vahepeal toimuvad ka huvitavad peod Kåren’is ning tahaks ka sinna minna, pilet maksab seal 8 eurot/pidu (kui ostad pileti eelmüügist). Seega oletame, et käid korra kuus Kårenis peol, see teeb 40 eurot. Teeme nii, et sa kas ei joo alkoholi, näiteks jood Sprite’t (1,5l ~2€) või maksimaalselt kaks siidrit/õlut peo kohta (0,5l ~1,5€). Seega jookide peale läheb sul 10-15 eurot.

Loogiliselt mõeldes ei ole sa kõiki hügeenitarbeid ja majapidamisasju kodust kaasa võtnud ja alguses on vaja ka need osta, oletame, et kõikide asjade peale kulub ~50 eurot.

Kui oled natukenegi seikleja hingega tahaksid vähemalt kaks korda Stockholmis käia. Oled aga tark ja planeerid oma käigud ette ning saad edasi-tagasi pileti ~15 euroga (2x käimist ehk ~30€). Ärme päris juuksekarva lõhki aja ja oletame, et kulutad ka pealinnas olles natukene raha, näiteks muuseumide või söögi peale ehk ~20 eurot käigu kohta (2x ehk ~40€).

Kui palju nüüd sul raha alles on? Matemaatika tuleb appi: 490-40-15-50-30-40=315€.

Tõsiasi on ka see, et pidid ju kuidagi Rootsi saama ja ma usun, et tahaksid ka peale vahetussemestrit koju minna. Seega edasi-tagasi reisimiseks (bussipiletid, lennu/laevapiletid) kulub ~200 eurot.

Kokkuvõttes oled tubli ja sul jääb järele lausa 115 eurot, mida saad kasutada hädaolukordades. Kui aga hädaolukordadeks seda jätta ei soovi ja tahaksid trennis käia, siis 3 kuu pakett on ~90 eurot (ainult rühmatreeningud) Friskis&Svettis’s. Samuti kui soovid kuskile linnaliinibussiga minna, siis äppiga saad tunniajase pileti 2,5 euro eest.

… and then reality hits you!

Merili

 

Sõber – kes sa oled?

mõtted

Mõni aeg tagasi küsis üks Mehhiko tüdruk minu käest, et kuidas teie, eestlased endale sõpru leiate. Olles rääkinud talle, et eestalsed on pigem kinnised ja omaettehoidvad, kõlas tema suust just selline küsimus. Esialgu jäi mul suu suletuks ja ma ei osanud kohe midagi vastata. Küsisin hoopis, et kuidas see Mehhikos käib. Sain vastuse, et lihtsalt – kohtad kedagi (näiteks peol, tänaval vms), räägid natukene juttu, vahetate numbrid ja oletegi sõbrad. Selle peale ütlesin, et nii lihtsalt see Eestis küll ei käi. Pealegi selliseid sõpru kutsuksin ma pigem tuttavateks.

Kuidas leida sõpra?

Hakkasingi mõtlema, et kuidas siis leida sõpru või üldiselt, kuidas tutvuda uute inimestega. Kõige lihtsam viis on ühise hobi kaudu, siis on juba midagi ühist ja sealt edasi minna on juba lihtsam või kooli/töö kaudu. Kui ma mõtlema hakkan, siis enamus häid sõpru ongi mul kas koolist või huviringist + ühiste tuttavate kauda saadud sõbrad. Rootsis olles on mul sõprade leidmine üpris lihtsalt läinud ja olen selle üle väga õnnelik.

IMG_7291-2.jpg

Kes on tegelikult sõber?

Eesti keele seletav sõnaraamat annab järgmise vastuse: kellegagi vastastikuse usalduse, sümpaatia, kiindumuse alusel seotud inimene vm. olend. Kõige rohkem meeldib mulle ütlus: “Sõber on inimene, kellega võin siiras olla. Tema ees võin ma valjult mõelda.” (Ralph Waldo Emerson). Just siirust pean ma üheks kõige suuremaks märgiks, kuidas ära tunda sõprust. Samuti arvan, et õige sõbra tunneb kohe ära.

Mis on sõprus?

Joseph Addison on öelnud, et sõprus täiustab õnne ja leevendab kurbust, kahekordistades meie rõõmu ja jagades meie muret.  Just selle ütlusega on, minu arvates,  suurepäraselt kokku võetus sõpruse tähendus.

Mis mina arvan ja tunnen?

Olles kaugel (tegelikult ju isegi mitte nii kaugel) Eestist, mõistan, mida tegelikult sõprus tähendab ja kes siis on tegelikult sõbrad (klišee, aga come from the bottom of my heart). Saan aru, et mul pole vaja tuhandet sõpra, et olla armastatud ja hoitud. (Kui ma noorem olin, siis ma arvasin, et mida rohkem neid on, seda parem. Nüüdseks olen mõistnud, et mul on täpselt parjas koguses sõpru; rohkemaga ei saaks ma hakkama, sest juba praegugi on tunne, et tundidest jääb puudu, et kõigiga piisavalt aega veeta.) Ma ei pea kõigiga hästi läbi saama, et tunda end vajalikuna. Ma ei pea isegi kõigile meeldima – ega mulle ka ju kõik inimesed ei meeldi…

Eelmisel nädalal tähistasin on 23. sünnipäeva. Kartsin seda väga, sest arvasin, et see tuleb mõttetu, igav, kurb ja kõik muud halvad emotsioonid… Miks? Sest enamik mu sõpru on Eestis. Päeva lõpuks aga mõistsin, et isegi kui olen kaugel, on mu sõbrad mul olemas – nad ei kao kuskile. Samuti sain aru, et olen lühikese ajaga leidnud ka siit endale imelised sõbrad, kellele meeldin ma täpselt sellisena nagu ma olen, kelle ees ei pea ma tegema head nägu või kontrollima, mida ma võin rääkida ja mida mitte, sest muidu nad äkki mõtlevad, et ma olen imelik. Aitäh teile, mu kallid sõbrad!

Lõpetuseks saadan kõigile oma kallitele sõpradele suure suure kalli!

IMG_9403.jpg

Tuli ka idee läbi lugeda Gale Carnegei raamat “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, seega järgmine kord suudan äkki paremini teistele seletada, kuidas Eestis sõpru saadakse/leitakse.

Merili

Esimesed nädalad Rootsis

Erasmusega Rootsis

Tänaseks olen Rootsis olnud juba kaks nädalat. Esimene nädal oli tutvustusnädal, siin kutsutakse seda Rookie period. Teisest nädalast algas kool. Rootsis on ühes semestris kaks perioodi, selle tõttu on ka õppimistempo intensiivsem. Alguses on väga harjumatu, et juba esimesel nädalal peab korralikult õppima hakkama, muidu on oht maha jääda.

Lühikese ajaga on mulle selgeks saanud, et Rootsi erineb Eestist päris palju. Võiks ju arvata, et mõlemad põhjamaad ehk siis sarnased, aga ei… Ainuke asi, mis siiamaani sarnane on olnud, on ilm.

Toon välja silmapaistvamad ja huvitavamad erinevused Rootsi ja Eesti vahel:

  • Bussi peale minnakse ainult esiuksest ning bussijuht kontrollib kõigi pileteid. Bussist väljutakse teistest ustest, mitte kunagi esiuksest.
  • Tavalises toidupoes alkoholi ei müüda, selleks on eraldi pood System Bolaget.
  • Autojuhid on palju viisakamad, juba kaugelt pidurdavad ja lasevad üle tee.
  • Kesklinnas sõidavad peamiselt bussid, autosid on seal palju vähem.
  • Tutvustusnädalal pöörati suurt rõhku vaimsele tervisele. Räägiti, kuhu pöörduda kui tunned end diskrimineerituna, üksikuna jne.
  • Multikultuursus: siin on kõiki rahvusi

IMG_6683

Mõtted, tunded

Ma pole kunagi kuskil peale Eesti elanud. Õnneks olen Rootsis koos Lauraga (ülemisel pildil), tuttava inimese lähedus muudab alguse lihtsamaks. Kindlasti peab aga arvestama emotsionaalsete tõusude ja mõõnadega, kuna kõik on uus. Esimesel nädalal väsitas näiteks inglise keeles rääkimine mind väga, nüüdseks olen sellega juba harjunud. Kindlasti peab esimestel nädalatel end tegevuses hoidma, õnneks on Mälardaleni Ülikoolis International comitee, mis korraldab erinevaid üritusi. Soovitus: võta alguses kõigest osa, sest tavaliselt ikkagi kahetsetakse neid asju, mida ei tehta, mitte neid, mida tehakse.

Nüüdseks oleme külastanud Eskilstunat (ülikooli teine linnak) ja Stockholmi, neist aga järgmises postituses.

Merili