Esimesed kaks kuud Ungaris

Erasmusega Ungaris, mõtted

Selle nädalaga saab täis kaks kuud Ungaris, täpsemalt Miskolcis olemisest. Jällegi uus kool, uued inimesed ja uus seiklus. Paratamatul tekkis kohe tahtmine kõike Rootsiga võrrelda, kuid see on võimatu, need kaks riiki on liiga erinevad.

Sel korral alustasin semestri väikese puhkusega Ungari pealinnas Budapestis. Butapesti kohta on mul vaid üks sõna – imeline! Ja kõik oligi imeline, kuni selle hetkeni kui saabusin Miskolci – Ungaris suuruselt kolmandasse linna. Esmapilgul tundus Miskolc nagu Lasnamäe tumedaim osa – ühesõnaga mind valdas šokk. Õnneks oli ema minuga ja alguseks oli see väga hea, sest lähedase tugi oli kohe olemas. Nüüdseks olen Miskolciga ära harjunud. Midagi suurepärast mul selle linna kohta öelda ei ole, aga halb see ka pole.

Ülikool asub kesklinnas 30 minutilise bussisõidu kaugusel. Elus esimest korda elan ülikooli kämpuses ja ühikas. Kool on mul ainult esmaspäevast kolmapäevani ja ainult teisipäeval on reaalne koolipäev (8-16), teistel päevadel ainult üks tund. Õppejõudude inglise keel on hea, võrreldes sellega, et enamik Ungari rahvast inglise keelt siiski ei räägi. Õppeained on ka huvitavad, tunnen, et saan isegi uusi teadmisi. Ühikas jagan tuba kahe teise neiuga, üks on Hispaaniast ja teine on Gruusiast, mõlemad on väga toredad ja olen väga õnnelik, et just nendega kokku sattusin. Koridori peal on 26 tuba, milles kõigis 2-3 inimest ja kõigi meie peale on ÜKS köök, 4 wc ja 6 dušši (õnneks on meeste ja naiste vannitoa pooled eraldatud (nii paljugi privaatsust siis)). Meie koridoris elavad ainult erasmusetudengid ja ma arvan/tunnen, et see on väga hea – me oleme justkui üks perekond.

Esmaspäevast kolmapäevani on erinevad sporditunnid, need on tasuta. Samuti on võimalus vabadel aegadel kasutada ühte treeningsaali. Kämpuses on ka kaks jõusaali, üks on odav ja vana, teine on kallis ja ka mitte nii uus – ma otsustasin jõusaalikaart mitte osta, sest saan oma trennid ka saalis ära teha. Lisaks sellele on siin ka välijõusaal, ujula ja lähedal tundusid olevat jooksurajad.

Hakkasin ükspäev mõtlema, et mis ma Rootsis tegin koguaeg, sest ma ei olnud peaaegu üldse kodus ja mõistsin, et olin enamiku ajast raamatukogus. Läksin ka siin ükspäev raamatukokku ja mõistsin, et see ei olnud kõige targem mõte, sest esiteks sealne wifi ei töötanud ja raamatukogu ülesehitus oli väga ebamugav ja õppimist mitte soodustav. Seega nüüdsest ma enam sinna ei kipu. Õnneks on toas olemas laud, mille taga on üpris mugav õppida. Võrreldes Rootsi või Eestiga mul õnneks väga palju kodutöid ei ole, seega pole probleemi.

IMG_1701-2

Merili