Kas Rootsis saab Erasmuse rahadega hakkama?

Erasmusega Rootsis, mõtted

Nüüdseks olen Roostsis olnud  üle kahe kuu. Olen igati rahul sellega, et ostustasin siia tulla. Kui varem mind Põhjamaad väga ei köitnud, siis nüüd ei jõua ära oodata, millal saaks ka teisi Põhjamaid peale Rootsi avastada. Rääkides aga rahast, siis Rootsi on kallis, kui isegi mitte väga kallis ning see tekitas minus küsimuse: Kas Rootsis on võimalik ära elada vaid Erasmuse rahadega.

Alustame siis. Erasmuse stipendium kõrgete elamiskuludega sihtriigis on 520 eurot kuu kohta. Sellest saab alguses kätte 80%, mis teeb umbes 1900 eurot nelja ja poole kuu peale. Kui sul veab ja sa saad odava elamise, siis kulub üüri peale ~250 eurot kuus ehk kokku kulub üüri peale ~1300 eurot.

Kogusummast on sul nüüd alles 600 eurot. Elus püsimiseks on vaja ka süüa, kui tahad normaalselt toituda ja oled hea planeerija kulub söögi peale ~20 eurot nädalas, aga seda ainult siis, kui väljas söömas ei käi. Seega nelja ja poole kuu jookusl kulutad ~360 eurot poest söögi ostmisele. Oletame, et oled natukene sotsiaalne ja tahad kuus korra sõpradega väljas söömas käia, selle peale kulub ~50 eurot (ühe korra jaoks arvestasin ~10 eurot).

Nüüdseks on sul alles 190 eurot. Õnneks on Eesti riik ka tore ja toetab sind ~300 euroga.

Järgmiseks oletame, et tahad ka peol käia, alustame ühe peoga kuus. Võimalus on käia Publikus, mis on õpilastele kuni kella 01.00ni tasuta, jess! Samas, vahepeal toimuvad ka huvitavad peod Kåren’is ning tahaks ka sinna minna, pilet maksab seal 8 eurot/pidu (kui ostad pileti eelmüügist). Seega oletame, et käid korra kuus Kårenis peol, see teeb 40 eurot. Teeme nii, et sa kas ei joo alkoholi, näiteks jood Sprite’t (1,5l ~2€) või maksimaalselt kaks siidrit/õlut peo kohta (0,5l ~1,5€). Seega jookide peale läheb sul 10-15 eurot.

Loogiliselt mõeldes ei ole sa kõiki hügeenitarbeid ja majapidamisasju kodust kaasa võtnud ja alguses on vaja ka need osta, oletame, et kõikide asjade peale kulub ~50 eurot.

Kui oled natukenegi seikleja hingega tahaksid vähemalt kaks korda Stockholmis käia. Oled aga tark ja planeerid oma käigud ette ning saad edasi-tagasi pileti ~15 euroga (2x käimist ehk ~30€). Ärme päris juuksekarva lõhki aja ja oletame, et kulutad ka pealinnas olles natukene raha, näiteks muuseumide või söögi peale ehk ~20 eurot käigu kohta (2x ehk ~40€).

Kui palju nüüd sul raha alles on? Matemaatika tuleb appi: 490-40-15-50-30-40=315€.

Tõsiasi on ka see, et pidid ju kuidagi Rootsi saama ja ma usun, et tahaksid ka peale vahetussemestrit koju minna. Seega edasi-tagasi reisimiseks (bussipiletid, lennu/laevapiletid) kulub ~200 eurot.

Kokkuvõttes oled tubli ja sul jääb järele lausa 115 eurot, mida saad kasutada hädaolukordades. Kui aga hädaolukordadeks seda jätta ei soovi ja tahaksid trennis käia, siis 3 kuu pakett on ~90 eurot (ainult rühmatreeningud) Friskis&Svettis’s. Samuti kui soovid kuskile linnaliinibussiga minna, siis äppiga saad tunniajase pileti 2,5 euro eest.

… and then reality hits you!

Merili

 

Kuidas mul Rootsis läinud on?

Erasmusega Rootsis, mõtted

Nüüdseks on esimene periood sügissemestrist läbi ja esimesed ained tehtud. Mõtlesin, et on aeg teha lühike kokkuvõte, kuidas mul läheb ja muudest asjadest, millest ma rääkinud pole.

Elamine Västeråses

Ma ei ela ühikas nagu enamik. Vahepeal on mul kahju sellest, vahepeal hea meel. Miks ma ei ela ühikas? Alguses pakuti mulle liiga kallist ühikat ja teinekord pakuti ühikat, mis asus kaugemal kui tuba, mille ise leidsin. Jah, ma üürisin toa ühes korteris. Korter asub kesklinnast veidi eemal, aga bussiga jõuan sinna 10 minutiga. Korteris elab peale minu üks noormees ja ma jagan temaga kööki ning vannituba. Pean tänulik olema, et mul elukoha leidmisega nii lihtsalt läks, ptüi ptüi ptüi. Mind hoiatati, et kindlasti ei tohi raha enne maksta (mida ma ka ei teinud) ja kui kohale jõuad, siis pead ka väga ettevaatlik olema. Samuti kuulsin, et mõnel polnud kohale jõudeski kodu ja pidid ööbima rongijaamas.

Mida ma vabal ajal teen?

Eelmisel semestril ei võtnud kool ja õppimine mul just palju aega ära ja seega pidin mõtlema, mida oma vaba ajaga teha. Esiteks võtsin osa kõikvõimalikest üritustest, mis meile korraldati ja mis me ise korraldasime.  Teiseks käisin palju trennis (peamiselt jõusaalis ja rühmatreeningutes).  Ma arvan, et erasmuse juures ongi kõige olulisem leida endale meeldivad vabaajategevused ning samuti ka sõbrad, kellega aega koos veeta. Välismaal olles oled ikkagi oma tavapärasest eluolust ja lähedastest eemal ja igavuse/kurbuse peletamiseks on vaja leida “asendustegevusi”.

Eksamid Mälardaleni ülikoolis

Mälardaleni ülikoolil (Västeråses) on eksamite jaoks eraldi hoone, mis asub ~10 minutilise jalutuskäigu kaugusel ülikooli peamisest hoonest. Eksamiruum näeb välja nagu suur saal, kus on palju toole ja laudu. Kõik read on nummerdatud. Ruumis on mitu suvalist õpetajat, võib olla isegi mingid vabatahtlikud. Ekamit on soovitatav kirjutada hariliku pliiatsiga (reeglitest on see isegi kohustusena kirjas), mina olin aga rebel ja kirjutasin pastakaga. Peamiselt on see reegel selle jaoks, et liiga palju sodimist ei oleks. Eksami ajal peab olema mobiiltelefon hääletuna tagurpidi lauanurga peal. Vetsu võib minna alles 45 minutit peale eksami algus ja kõik vetuskäigu märgitakse ülesse. Eksamile nime ja õpilaskoodi kirjutama ei pea, igal õpilasel on oma eksamikood. Eksamit ise ära viia ei tohi vaid peab andma märku, et oled valmis ja sinu juurde keegi, kirjutab eksamile kellaaja, oma allkirja ja võtab eksami ära.

Kas mulle meeldib?

JAH! Jah, tõesti, mulle väga meeldib siin. Olen ülirahul oma otsusega Erasmusega välismaale tulla ja olen rahul, et valisin sihtriigiks Rootsi. Väga suur pluss Rootsi juures on elanike hea inglise keele oskus. Samuti tunnen ka ise, et tänu Erasmusele on mu inglise keele oskus paranenud, just rääkimine. Vahepeal on muidugi raske ka, aga sellest tuleb üle olla ja mõelda positiivselt. See on kindlasti iseloomu ja enesekindlust kasvatav kogemus.

Tahan veel lisada, et kõik, kes natukenegi mõtlevad Erasmuse peale, siis kindlasti tehke seda!

Merili

Sõber – kes sa oled?

mõtted

Mõni aeg tagasi küsis üks Mehhiko tüdruk minu käest, et kuidas teie, eestlased endale sõpru leiate. Olles rääkinud talle, et eestalsed on pigem kinnised ja omaettehoidvad, kõlas tema suust just selline küsimus. Esialgu jäi mul suu suletuks ja ma ei osanud kohe midagi vastata. Küsisin hoopis, et kuidas see Mehhikos käib. Sain vastuse, et lihtsalt – kohtad kedagi (näiteks peol, tänaval vms), räägid natukene juttu, vahetate numbrid ja oletegi sõbrad. Selle peale ütlesin, et nii lihtsalt see Eestis küll ei käi. Pealegi selliseid sõpru kutsuksin ma pigem tuttavateks.

Kuidas leida sõpra?

Hakkasingi mõtlema, et kuidas siis leida sõpru või üldiselt, kuidas tutvuda uute inimestega. Kõige lihtsam viis on ühise hobi kaudu, siis on juba midagi ühist ja sealt edasi minna on juba lihtsam või kooli/töö kaudu. Kui ma mõtlema hakkan, siis enamus häid sõpru ongi mul kas koolist või huviringist + ühiste tuttavate kauda saadud sõbrad. Rootsis olles on mul sõprade leidmine üpris lihtsalt läinud ja olen selle üle väga õnnelik.

IMG_7291-2.jpg

Kes on tegelikult sõber?

Eesti keele seletav sõnaraamat annab järgmise vastuse: kellegagi vastastikuse usalduse, sümpaatia, kiindumuse alusel seotud inimene vm. olend. Kõige rohkem meeldib mulle ütlus: “Sõber on inimene, kellega võin siiras olla. Tema ees võin ma valjult mõelda.” (Ralph Waldo Emerson). Just siirust pean ma üheks kõige suuremaks märgiks, kuidas ära tunda sõprust. Samuti arvan, et õige sõbra tunneb kohe ära.

Mis on sõprus?

Joseph Addison on öelnud, et sõprus täiustab õnne ja leevendab kurbust, kahekordistades meie rõõmu ja jagades meie muret.  Just selle ütlusega on, minu arvates,  suurepäraselt kokku võetus sõpruse tähendus.

Mis mina arvan ja tunnen?

Olles kaugel (tegelikult ju isegi mitte nii kaugel) Eestist, mõistan, mida tegelikult sõprus tähendab ja kes siis on tegelikult sõbrad (klišee, aga come from the bottom of my heart). Saan aru, et mul pole vaja tuhandet sõpra, et olla armastatud ja hoitud. (Kui ma noorem olin, siis ma arvasin, et mida rohkem neid on, seda parem. Nüüdseks olen mõistnud, et mul on täpselt parjas koguses sõpru; rohkemaga ei saaks ma hakkama, sest juba praegugi on tunne, et tundidest jääb puudu, et kõigiga piisavalt aega veeta.) Ma ei pea kõigiga hästi läbi saama, et tunda end vajalikuna. Ma ei pea isegi kõigile meeldima – ega mulle ka ju kõik inimesed ei meeldi…

Eelmisel nädalal tähistasin on 23. sünnipäeva. Kartsin seda väga, sest arvasin, et see tuleb mõttetu, igav, kurb ja kõik muud halvad emotsioonid… Miks? Sest enamik mu sõpru on Eestis. Päeva lõpuks aga mõistsin, et isegi kui olen kaugel, on mu sõbrad mul olemas – nad ei kao kuskile. Samuti sain aru, et olen lühikese ajaga leidnud ka siit endale imelised sõbrad, kellele meeldin ma täpselt sellisena nagu ma olen, kelle ees ei pea ma tegema head nägu või kontrollima, mida ma võin rääkida ja mida mitte, sest muidu nad äkki mõtlevad, et ma olen imelik. Aitäh teile, mu kallid sõbrad!

Lõpetuseks saadan kõigile oma kallitele sõpradele suure suure kalli!

IMG_9403.jpg

Tuli ka idee läbi lugeda Gale Carnegei raamat “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, seega järgmine kord suudan äkki paremini teistele seletada, kuidas Eestis sõpru saadakse/leitakse.

Merili